jääb alles vaid see mis õhkab endast midagi head.
nutt, hala ja pisarad jätan tahaplaanile - igaühel endal seda piisavalt, pole vaja minu oma lugeda.

loodame, et luulepisik millalgi välja lööb,

kõike parimat

karu

taevaväravatest punast karva saatan

kas kellegi hea leidmine on vale,
kui seda ei ole pingsalt otsitud.
kas tundub see teistele hale,
kui oled leiust segi räsitud.
kas on väär palju loota,
kui tunne on siiras ja tugev,
kas on õige öelda "oota"
see tunne pole eales raugev.
kas on palju tahta kedagi,
kelle jaoks tulla ja olla.
kas on liig jätta endale mittemidagi,
lasta enda hing sinu valla.
kas imelik neid hetki hoida on,
kus südamest naersid sa.
kas muutub su põsetoon,
kui ütlen et naudin su lõhna.
kas on paha, et sinusse armunud ma,
kui sa ise seda ei teagi.
kas võiksime koos lasta silmad looja,
toetaksid minu najale oma peagi.
kas laskuksime unenägudesse,
kus on kõik nii nagu me tahame.
kas võiksin kiigata sulle sisse -
su olemust nautida veel...

sõbrapäevaks

olgu see sõbrapäev nii kommertslik kui tahes, on selles siiski mingi iva sees.
muidugi sõpru tuleks tänada ja tunnustada koguaeg, mitte ainult ühel päeval aastas!

aga siiski, kõik sõbrad kes vaatavad seda uinuvat blogi, või kõik teised inimesed kellel oleks vaja miskit uut värssi sõbrapäeval levitada, annan teile oma väikse loomingu. kasutage, levitage, postitage, kirjutage, aga palun - jätke autorita(et te enda pähe seda ei võta :P), või pange minu nimi autoriks :)



kas sõprust annaks mõõta
või panna kaalukausile?
või sinisilmselt loota
et, ei kaoks ta kusagile?

tagataskust võtta välja,
kui kimbutamas mure
sõbra juurde tuhatnelja,
kui tunne südames on kare.

siiski meeles hoia seda,
et sõprus pole mitte asi.
pole mida, vaid keda!
ja hoopis tunded, mitte masin.

hoia sõpra kui kullavara,
pea kallimaks kui rahatähte
hoia ligidal, ära tõuka ära
emba vastu, kasvõi salamahti

pilv, teine, kolmas, mitmeid paistmas veel
valgelt kohevad, kuid samas kanda nad ei jõua
siiski siin nad on, ees minu lõpmata teel
edasi sõua, mõtlen endamisi, Sõua!

möödun neist vilkalt otsides jälgi
mis viitaks, et siit rännanud üks vari
peab olema vaikselt, ei tohi teha lärmi!
muidu laiali jookseb inglite kari.

olen mõtteis, peas ainult üks ingel
süda karjumas - andke nüüd abi!
ahhhaaa leidsin! seal! ning veel
temaga koos terve inglite vägi

äkki eikuskilt, kadunud on kõik nad!
nii valged inglid kui kohevad pilved
hetke pärast vaid alles sa aru saad
et kukkunud oled alla üpris kõrgelt.

sa mu mõistuses ringi luusid,
igal kujul, igas nurgas, iga aeg
seega küllap sa ka mu mõtteid kuulsid
kolistamas seal üks väike vaev

püüdsin sind püüda, anna andeks
et, piirata tahtsin su vabadust.
lolli peaga torkisin seda tuld,
mille jaoks polnud mul kustutust.

mu pööninguil sinu pilte veel leiab,
ka mälestuseks su inglitolm.
ei ole siiski sa mälestus ainult,
vaid tunne mis nüüdseks tumm.





ja tuligi lõpp :) vahest ikka need tunded räägivad, ja täna otsustasin nad ka puurist välja lasta.

läikiv pistoda tantsib su peos
sealt peegeldumas valguse mäng
kas hävitad kõik selle mis ilus
kas uueks koduks mul surnute säng?

su sõnade tera on kiire
kuid puudu ei jää siingi valust
ma tunnen, et miski torgib
kas ei vääri me puhast uut algust?

kord nägin üht võrratut neidu,
kel silmad kui tähtede sära
see kui kuradi enese magnet
mis võlus mu mõistuse ära

ta hääl ajas pea segi,
ja jalad ära mult niitis
kui terit'tud vikati tera
mis sihitult ringi vehkis.

nagu vang ma ahelais olin,
ja olen siiamaani
selle võrratu neiu kütkeis,
ei saa peatada armunu traavi.

nagu näed, olen neetud su külge
nii hinges mõistuses ja kehas
kuigi mulle see olukord sobiks,
ei taha ma teha sul paha

kui sulle mu ahelad ei sobi,
ja vabana lennata tahad,
siis tõsta käsi ja löö,
ning tunne end ahelaist vabalt.

karu vibutab käppa, ja tervitab kõiki tagasi

servus!
otsustasin enda mõtisklused maailma veebis taaselustada. varem ehk teadsite minu kraami "painkillah.blogspot.com" nurgakese all, kus ma erineva maailmas leiduva saasta peale kurjalt rusikat vibutasin ning fraase tulistasin.
kahjuks/õnneks üks hetk suri asi lihtsalt ära, kuna ei leidunud enam piisavalt närvesöövaid teemasid, mida oleks võinud analüüsida/maha teha, ja ka viitsimine oli otsakorral.

miks otsustasin asja uuesti elustada?
tundsin, et pasa avaldamisega maandan enda stressi, kuigi parim on pasast diskuteerida siiski sõprade ja rocki seltsis, kus jutt on libedam ja jaburam (kindlasti ka parem, humoorikam, ilusam, targem, geniaalsem jne) kui mistahes virtuaalses keskkonnas.
nii, et tere tulemast tagasi, keda minu pritsung peaks huvitama. loodan, et uued asjad on piisavalt head, et kellegile huvi pakuvad. nende viisakustega alustame seda tsirkust, kus peaesinejaks karu.